Riik ise põhjustas audiitorite puuduse?!

12.11.2025 avaldati ajalehes Äripäev vandeadvokaat Kaupo Kask arvamusartikkel "Advokaat: Riik ise põhjustas audiitorite puuduse". Kättesaadav: https://www.aripaev.ee/arvamused/2025/11/12/advokaat-riik-ise-pohjustas-audiitorite-puuduse

Artikli sisu oli järgnev.

Tänavu mais ilmus Postimehes artikkel, milles toodi välja, mis võib olla põhjustanud olukorra, et ettevõtjad ei leia audiitoreid, kes oleksid nõus võtma uusi kliente. Ühtlasi leidis kajastust audiitorite mure, et kontroll nende töö üle on ülemäära range.

Olles korduvalt nõustanud audiitoreid vaidlustes audiitorkoguga ning muu hulgas esindanud audiitoreid mitmes kohtuvaidluses, ei saa mitte vaiki olla.

Probleemid on minu hinnangul oluliselt suuremad, kui näiteks eespool viidatud artiklis välja toodud. Tegu võib olla fundamentaalse probleemiga, mis pigem süveneb ega lahene iseenesest.

Kes kontrollib kontrollijaid?

Audiitorkogu korraldab seadusest tulenevalt regulaarselt oma liikmete töö kvaliteedikontrolle. Kontrollitakse, kas auditid ja ülevaatused on läbi viidud kooskõlas rahvusvaheliste auditeerimisstandarditega, kutse-eetika normidega ja seadusest tulenevate kohustustega.

Kvaliteedikontrolli viivad läbi audiitorkogu organi, audiitortegevuse järelevalve nõukogu (AJN) neli palgalist töötajat, kellel on küll vandeaudiitori tunnistus, kuid kes ei ole praktiseerivad audiitorid.

Audiitorid, kellega olen vestelnud, on selgitanud, et on keeruline, kui mitte võimatu lükata kontrollimenetluses ümber AJNi kontrollijate subjektiivseid tõlgendusi rakendatavatest standarditest. Olgu siinkohal märgitud, et enamus rahvusvahelistest standarditest on üldsõnalised ning jätavad näiteks konkreetse standardi täitmise aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks audiitorile otsustusõigused.

Probleem ei olegi niivõrd selles, kas audiitor on jätnud mõne standardi nõude täitmata täies ulatuses, vaid selles, et enamus kordadel leiab AJN, et tegemist ei ole olnud piisavalt kogutud tõenditega, et jõuda konkreetsele järeldusele.

Siin tuleb mängu audiitori kaalutlusõigus ehk diskretsioon töövõtu läbiviimisel. Kuna ISA (rahvusvahelised auditeerimisstandardid) ja ISRE (rahvusvahelised ülevaatuse töövõtu standardid) ei näe täpselt ette näiteks seda, millist ja mitut dokumenti tuleb töövõtu käigus analüüsida ja kuidas nendele tuginedes järeldusi teha või täpselt kui suures ulatuses järelduste aluseks olevaid andmeid arhiveerida, siis ei saa lugeda audiitori diskretsiooni alusel läbi viidud töö käiku ja/või tulemust vääraks üksnes põhjusel, et kontrollija oleks eelduslikult kogunud teistsugust alusmaterjali või küsinud mõnelt äriühingu juhatuse liikmelt teistsuguseid küsimusi või oleks enda siseveendumuse alusel jõudnud teistsugusele järeldusele kui audiitor.

Eeltoodust lähtuvalt ei ole minu hinnangul sageli põhjendatud kvaliteedikontrolli otsuses toodud etteheited, milles AJN leiab, et tema oleks töövõtte läbi viinud teistmoodi või oleks teinud teistsuguseid järeldusi või et AJNi hinnangul ei ole mõnda küsimust piisavalt analüüsitud. Tegemist on äärmiselt subjektiivse tagantjärele antud pinnapealse hinnanguga, ilma ise põhjalikku töövõttu läbi viimata.

Kogemused kohtupraktikas näitavad, et AJNi ühepoolsete järelduste kontrollimine kohtumenetluses on osutunud võimatuks, sest olenemata kohtule esitatud selgitustes on kohtud kindlalt seisukohal, et kohus ei saa kontrollida kvaliteedikontrolli käigus antud hinnangute sisulist õigsust ega asuda üksikasjalikult analüüsima, kas konkreetsel juhul vastas tegevus audiitorteenust reguleeritavatele õigusaktidele ja standarditele või mitte.

Ka teistelt audiitoritelt kolmanda (st lisaks kontrollitava audiitori/audiitorühingu ja AJNi kontrollija arvamustele) arvamuse küsimine on praktikas keeruline. Enda kolleegi toetuseks antud selgitustele järgneks suure tõenäosusega kvaliteedikontrolli “juhuslikku valimisse” sattumine, mille tulemus oleks juba ettenähtavalt negatiivne.

Sellises olukorras tekib küsimus: kes kontrollib kontrollija seisukoha õigsust? Miks peetakse näiteks 20 aastat töötanud audiitori arvamust või järeldust ebaõigeks ja kontrollija oma õigeks?

Hirm kutse kaotamise ees

Seaduse järgi peaks audiitorkogu ning sellest tulenevalt ka AJNi tegevuse üle teostama järelevalvet rahandusministeerium, kuid praktikas kontrolli ei ole. Mitte keegi ei kontrolli, kas AJNi kontrollijate sisuline töö on õige, isegi mitte kohus.

Seega on audiitorid jäetud AJNi nelja kontrollija armu alla. Nende sõna on püha ja järeldused ülimuslikud.

Kui AJNi määratud kontrollija leiab, et näiteks mõni standard on täitmata või on täidetud osaliselt, siis praktikas jäetakse audiitori vastuväited 99% osas (ja paljudel juhtudel ka 100% ulatuses) rahuldamata ning AJNi otsus muutmata. Sellega ka kogu audiitori töö sisulise poole kontrollimine piirdub.

Eeltoodud sisuliste vaidlustuste esitamise võimaluse puudumine kahjustab oluliselt audiitorite mainet ja loob täieliku ebamäärasuse, kuidas audiitor peaks enda töid teostama. Nõnda lähebki nii, et audiitorid kaaluvad põhjalikult paljude keskmiselt keeruliste või väga keeruliste klientide tööde vastuvõtmist. Stressi allikas on teadmatus, kas selle töövõtu tõttu saavad nad kontrollimenetluses karistatud või, veelgi hullem, kaotavad enda kutse.

Audiitorid menetletakse surnuks

Audiitortegevuse seaduse kohaselt on kvaliteedikontrolli eesmärk “kvaliteedikontrollile allutatud isiku kontrolliperioodil osutatud audiitorteenuse õigusaktidele ning nende alusel kinnitatud standarditele või antud juhenditele ja soovitustele vastavuse kontrollimine”.

Kui audiitor saab kvaliteedikontrolli tulemuseks hinde “punane” või “oranž”, siis alustatakse tema suhtes sisuliselt kohe uut kontrolli ning kirjeldatud surmaring hakkab jälle otsast peale. Audiitorid, kellega olen vestelnud, on selgitanud, et kui audiitor on kord jäänud AJNi “hammaste vahele”, siis on sellest väga keeruline välja tulla. Mitu audiitorit on tundnud, et kui oled eelmises kvaliteedikontrollis mitte nõustunud AJNi väidetega ja neile vastu vaielnud, siis järgmisel korral tullakse n-ö tööd lõpetama.

Kasutan väljendit “tööd lõpetama“, sest mitmel minu kliendil võeti mitme järjestikuse kontrolli tulemusel ka kutse. Ühe audiitori puhul õnnestus siiski riigikohtus sellekohane otsus tühistada. Leidub ka teisi audiitoreid, kellel on riigikohtu menetluse tulemusel õnnestunud kutse tagasi saada.

Kui kohtus oleks võimalik tõendada ka audiitori sisulisi vastuväited, siis oleks minu hinnangul audiitorite õigused paremini kaitstud ja sellega välistataks AJNi omavoli. Tähtis on märkida, et kui eelmisele kontrollile tehakse kohe otsa uus kontroll, siis pole audiitoril võimalik neid kvaliteedikontrollis välja toodud “puuduseid” uuel perioodil kontrollitavates töödes enam kõrvaldada, sest kontrollitakse juba enne viimase kontrolli lõppjärelduste tegemist lõpule viidud töid. See võimaldab AJNil võtta soovi korral kutse igalt audiitorilt, kelle töödes on eelmises kvaliteedikontrollis tuvastatud olulisi puuduseid.

Paljud lihtsalt loobuvad

Igal aastal tuvastatakse enamuses audiitorite ja audiitorbüroode suhtes läbiviidavates kvaliteedikontrollides puudused või mõned/mitmed auditeerimise standardite rikkumised.

• Kvaliteedikontrolli perioodil 2018/2019 said kontrollitud 31 audiitorist/audiitorühingust tulemuse “punane” 6 (19%), “oranž” 11 (36%), “kollane” 8 (26%), “roheline” 6 (19%).

• Kvaliteedikontrolli perioodil 2019/2020 said kontrollitud 31 audiitorist/audiitorühingust tulemuse “punane” 2 (6%), “oranž” 6 (19%), “kollane” 12 (39%), “roheline” 11 (36%).

• Kvaliteedikontrolli perioodil 2020/2021 said kontrollitud 31 audiitorist/audiitorühingust tulemuse “punane” 4 (13%), “oranž” 4 (13%), “kollane” 14 (45%), “roheline” 9 (29%).

• Kvaliteedikontrolli perioodil 2021/2022 said kontrollitud 33 audiitorist/audiitorühingust tulemuse “punane” 4 (12%), “oranž” 11 (33%), “kollane” 8 (24%), “roheline” 10 (30%).

• Kvaliteedikontrolli perioodil 2022/2023 said kontrollitud 23 audiitorist/audiitorühingust tulemuse “punane” 6 (26%), “oranž” 8 (35%), “kollane” 4 (17%), “roheline” 5 (22%).

• Kvaliteedikontrolli perioodil 2023/2024 said kontrollitud 25 audiitorist/audiitorühingust tulemuse “punane” 2 (8%), “oranž” 12 (48%), “kollane” 8 (32%), “roheline” 3 (12%).

Aastas keskmiselt 14% kontrollitud audiitorite/audiitorühingute töö hinnatakse avalikkuse ees hindele “punane”, mis tähendab, et töös esinevad olulised ja/või korduvad puudused. 31% kontrollitud audiitorite/audiitorühingute töökvaliteeti hinnatakse avalikkuse ees nõrgaks (“oranž”). Ilma vigadeta ehk hindele “roheline” läbib kvaliteedikontrolli iga aasta keskmiselt üksnes 25% kontrollitutest.

Paljud audiitorid lihtsalt loobuvad enda kutsest – mullu loobus vabatahtlikult kutsest seitse audiitorit. Ning nendest, kes on alles jäänud, valivad paljud väga hoolikalt, milliseid töid nad vastu võtavad. Paljud keskmiselt või väga keerulised ettevõtted jäävad ilmselt eespool toodud põhjustest tulenevalt vastu võtmata ja sellest tulenevalt ei leia ka ettevõtjad endale audiitorit.

Audit ja ülevaatus on riigi kehtestatud halduskoormus ettevõtetele, aga riik ei suuda tagada selle teenuse kättesaadavust. Haldussuutlikkust ei ole, sest kvaliteedikontrolli tulemusena panevad audiitorid ise ameti maha ning väheneva audiitorite hulgaga ei olegi võimalik kõiki kohustuslikke auditeid läbi viia. Tippaja ehk 2000ndate alguse ligi 500st aktiivselt tegutsenud audiitorist on järele jäänud 350.

Minu hinnangul on audiitorite puuduse tekitanud AJNi kontrollimenetlus, mis on praegu sisuliselt täiesti kontrollimatu. Rahandusministeerium peaks selle töösse tõsiselt sisse vaatama. Usun, et see võiks lahendada mitu üles kerkinud probleemi.

Eestis on audiitoreid. Laske neil oma tööd teha!

Vandeadvokaat Kaupo Kask